Tenerife üllatab iga päev
Vahepeal on päris palju juhtunud. Siin saarel tuleb elada päev korraga ja kui üks päev on ühtemoodi, siis pead arvestama et järgmine päev on kõik hoopis teistmoodi.
Kui viimati tegin pika postituse sellest, kuidas ma erinevates kohtades proovipäeval käisin ja lõpuks hotelli animaatoriks sain, siis hetkel ei tööta ma enam selleski.
Kui alguses eeldad, et lastega töötavad animaatorid on toredad ja positiivsed inimesed, siis pean tunnistama et mul pole kuskil mujal nii halbu suhteid kolleegidega olnud kui seal. Samal päeval alustasime hotellis tööd mina ja üks teine neiu. Kuna teised töötajad olid seal kõik suhteliselt kaua olnud, oli neil enda gäng tekkinud ja meie neile ei meeldinud. Kohe alguses oli nende suhtumine meie vastu külm ja ebameeldiv. Koguaeg oli vastuoluline jutt. Kui kästi ühte asja teha, siis uuriti et miks ma hoopis seda ei tee. Kui kästi lastega mängida ja ma tagaruumist lastele legod tõin, öeldi et nende legodega ei tohi mängida ja need tuleb taharuumi tagasi viia. Üleüldse lõpus süüdistasid nad meid selles et me seal muffigi ei tee ja lisaks peale seda kui meie tööle tulime, on nende asjad hakanud ära kaduma. Uskumatu.
Kui me esimesed kaks nädalat seal töötasime, oli meie ülemus haige. Kui teda esimest korda nägime, oli tema suhtumine meisse äärmiselt rõõmus, siis 2 nädalat hiljem ei andnud ta meile isegi võimalust enda versiooni seletada ja uskus kõiki teisi töötajaid. Õnneks olid siiski tööpäevad positiivsemad siis kui ülemus tööl oli ja lõpupoole hakkas kõik enamvähem laabuma.
Ühel päeval kirjutasin enda organisatsioonipoolsele koordinaatorile, et mul oleks vaja neljapäeval töölt umbes pool tundi varem ära minna et hambaarstile jõuda. Tema polnud sellega nõus ja palus et ma hambaarsti aja järgmiseks nädalaks paneks. Palusin tal siis mulle esimesel võimalusel järgmise nädala graafiku saata et enda vaba päeva teaks, kui tema teatas mulle et ma ju ei tööta järgmine nädal seal enam. Pühapäeval on ju mu viimane tööpäev. Olin sellest uudisest ausaltöeldes šokis, sest mitte kuskil polnud sellest juttu olnud. Eeldasin, et ju siis on hotellist kuulujutud mu koordinaatorini jõudnud ja ta lihtsalt vallandab mind. Koordinaator mainis vaid, et vaata seda emaili mis sulle kunagi saadeti ja seal on kõik kirjas.
Minu töölepingus on kirjas, et katseaeg on kaks kuud. Selles emailis on kirjas, et saan seal töötada niikaua kuni mulle endale sobib ja hotell minuga rahul on.
Lõpuks selgus hoopis ühe teise eestlasega rääkides, kes sama organisatsiooni kaudu ühes teises hotellis töötab, et firma võttis Halloweeni perioodiks hästi palju töötajaid tööle. Nüüd pole neid enam vaja ja ma polnud sellel saarel üldse sugugi ainuke kellel pühapäeval viimane tööpäev oli. Firma ütles mulle, et neil on mu kontaktid alles ja kui mõni hotell jälle töötajaid vajab, siis võtavad minuga ühendust. Ega ma enam väga huvitatud selle firma kaudu töötamast polnudki. Samas kujutan ette et nii halbu kolleege, kui mul selles hotellis olid, on väga raske leida ja edaspidi nii hull enam polekski.
Aga no egas siis midagi. Printisin jälle hunniku CVsid välja ja külastasin erinevaid kohvikuid, baare ja restorane et äkki neil on töötajat vaja. Umbes kolm päeva hiljem saingi tööd Playa de las Americase südames, ühes äärmiselt toredas inglaste restoranis. Kõik töötajad hoiavad kokku nagu üks perekond ja palk on ka kõvasti parem, kui viietärnihotellis oli.
Kui ühes postituses petukorterist rääkisin, siis päris mitmed inimesed küsisid minult, et kas meil on nüüd kodu olemas. On jaa. Korteri saime tutvuste kaudu väga heasse asukohta, kust randa jalutab umbes 5 minutit, tööle jalutan 10min ja ka hind on väga mõistlik. Nüüd aga selgus et korter saab endale kohe uued omanikud kes suure tõenäosusega sellest puhkusemajutuse teevad ja meid enam sinna ei taha. Niisiis soovitati meil uut kodu otsima hakata. Kui siin saarel kodu otsimiseks halb aeg on, siis justnimelt praegu on kõige halvem aeg endale kodu leida. Saarele talvituma tuleb sellel ajal väga palju inimesi, kõik korterid on välja üüritud ja enne jõule ja aastavahetust on seis isegi hullem.
Kuna me veel sugugi Eesti minna ei tahaks ja meil mõlemal töökohad ka olemas on, siis tahaks lõpuks ometi korraliku pikaajalise majutuse leida, kuhu enda kassi Hipi ka tuua saame ja saab siin saarel lõpuks ometi normaalselt elama hakata :) Paraku seab ka Hipi meie korteriotsingutele suured piirangud, sest kui eile vaadates siin piirkonnas 107 vaba korterit oli, siis märgistusega et lemmikloomad on lubatud, jäi alles vaid 6...
Nüüd kus kõik lõpuks ometi sujuma on hakanud- mul ja Keijol on korralik töö, saime enda dokumendid korda, pangakaardid tehtud, kõik justkui sujub siis päris kurb oleks sellepärast Eesti tagasi tulla, et endale saarel kodu ei leia. Kuid nagu ma alguses mainisin, siis see saar on üllatusi täis ja kunagi ei tea mida uus päev meile toob. Äkki saabub jõuluime ning saame endale pikaks ajaks kodu kuhu Hipi tuua, Eesti sõpru kutsuda ja Tenerife päikest nautida :)
Kui viimati tegin pika postituse sellest, kuidas ma erinevates kohtades proovipäeval käisin ja lõpuks hotelli animaatoriks sain, siis hetkel ei tööta ma enam selleski.
Kui alguses eeldad, et lastega töötavad animaatorid on toredad ja positiivsed inimesed, siis pean tunnistama et mul pole kuskil mujal nii halbu suhteid kolleegidega olnud kui seal. Samal päeval alustasime hotellis tööd mina ja üks teine neiu. Kuna teised töötajad olid seal kõik suhteliselt kaua olnud, oli neil enda gäng tekkinud ja meie neile ei meeldinud. Kohe alguses oli nende suhtumine meie vastu külm ja ebameeldiv. Koguaeg oli vastuoluline jutt. Kui kästi ühte asja teha, siis uuriti et miks ma hoopis seda ei tee. Kui kästi lastega mängida ja ma tagaruumist lastele legod tõin, öeldi et nende legodega ei tohi mängida ja need tuleb taharuumi tagasi viia. Üleüldse lõpus süüdistasid nad meid selles et me seal muffigi ei tee ja lisaks peale seda kui meie tööle tulime, on nende asjad hakanud ära kaduma. Uskumatu.
Kui me esimesed kaks nädalat seal töötasime, oli meie ülemus haige. Kui teda esimest korda nägime, oli tema suhtumine meisse äärmiselt rõõmus, siis 2 nädalat hiljem ei andnud ta meile isegi võimalust enda versiooni seletada ja uskus kõiki teisi töötajaid. Õnneks olid siiski tööpäevad positiivsemad siis kui ülemus tööl oli ja lõpupoole hakkas kõik enamvähem laabuma.
Ühel päeval kirjutasin enda organisatsioonipoolsele koordinaatorile, et mul oleks vaja neljapäeval töölt umbes pool tundi varem ära minna et hambaarstile jõuda. Tema polnud sellega nõus ja palus et ma hambaarsti aja järgmiseks nädalaks paneks. Palusin tal siis mulle esimesel võimalusel järgmise nädala graafiku saata et enda vaba päeva teaks, kui tema teatas mulle et ma ju ei tööta järgmine nädal seal enam. Pühapäeval on ju mu viimane tööpäev. Olin sellest uudisest ausaltöeldes šokis, sest mitte kuskil polnud sellest juttu olnud. Eeldasin, et ju siis on hotellist kuulujutud mu koordinaatorini jõudnud ja ta lihtsalt vallandab mind. Koordinaator mainis vaid, et vaata seda emaili mis sulle kunagi saadeti ja seal on kõik kirjas.
Minu töölepingus on kirjas, et katseaeg on kaks kuud. Selles emailis on kirjas, et saan seal töötada niikaua kuni mulle endale sobib ja hotell minuga rahul on.
Lõpuks selgus hoopis ühe teise eestlasega rääkides, kes sama organisatsiooni kaudu ühes teises hotellis töötab, et firma võttis Halloweeni perioodiks hästi palju töötajaid tööle. Nüüd pole neid enam vaja ja ma polnud sellel saarel üldse sugugi ainuke kellel pühapäeval viimane tööpäev oli. Firma ütles mulle, et neil on mu kontaktid alles ja kui mõni hotell jälle töötajaid vajab, siis võtavad minuga ühendust. Ega ma enam väga huvitatud selle firma kaudu töötamast polnudki. Samas kujutan ette et nii halbu kolleege, kui mul selles hotellis olid, on väga raske leida ja edaspidi nii hull enam polekski.
Aga no egas siis midagi. Printisin jälle hunniku CVsid välja ja külastasin erinevaid kohvikuid, baare ja restorane et äkki neil on töötajat vaja. Umbes kolm päeva hiljem saingi tööd Playa de las Americase südames, ühes äärmiselt toredas inglaste restoranis. Kõik töötajad hoiavad kokku nagu üks perekond ja palk on ka kõvasti parem, kui viietärnihotellis oli.
Kui ühes postituses petukorterist rääkisin, siis päris mitmed inimesed küsisid minult, et kas meil on nüüd kodu olemas. On jaa. Korteri saime tutvuste kaudu väga heasse asukohta, kust randa jalutab umbes 5 minutit, tööle jalutan 10min ja ka hind on väga mõistlik. Nüüd aga selgus et korter saab endale kohe uued omanikud kes suure tõenäosusega sellest puhkusemajutuse teevad ja meid enam sinna ei taha. Niisiis soovitati meil uut kodu otsima hakata. Kui siin saarel kodu otsimiseks halb aeg on, siis justnimelt praegu on kõige halvem aeg endale kodu leida. Saarele talvituma tuleb sellel ajal väga palju inimesi, kõik korterid on välja üüritud ja enne jõule ja aastavahetust on seis isegi hullem.
Kuna me veel sugugi Eesti minna ei tahaks ja meil mõlemal töökohad ka olemas on, siis tahaks lõpuks ometi korraliku pikaajalise majutuse leida, kuhu enda kassi Hipi ka tuua saame ja saab siin saarel lõpuks ometi normaalselt elama hakata :) Paraku seab ka Hipi meie korteriotsingutele suured piirangud, sest kui eile vaadates siin piirkonnas 107 vaba korterit oli, siis märgistusega et lemmikloomad on lubatud, jäi alles vaid 6...
Nüüd kus kõik lõpuks ometi sujuma on hakanud- mul ja Keijol on korralik töö, saime enda dokumendid korda, pangakaardid tehtud, kõik justkui sujub siis päris kurb oleks sellepärast Eesti tagasi tulla, et endale saarel kodu ei leia. Kuid nagu ma alguses mainisin, siis see saar on üllatusi täis ja kunagi ei tea mida uus päev meile toob. Äkki saabub jõuluime ning saame endale pikaks ajaks kodu kuhu Hipi tuua, Eesti sõpru kutsuda ja Tenerife päikest nautida :)
 |
| Seniks aga püsime positiivsed kuni järgmise postituseni! |
Comments
Post a Comment