Ei ole kerge olla üks väga vähestest blondidest..

Minu eelmine postitus lõppes lausega on " täna õhtul toimub järgmine erasmuslaste tutvumisõhtu", võib öelda et kuni siiamaani on iga õhtu erasmuslaste pidu olnud.
Baare on Leonis väga palju, niiet igav siin ei hakka. Ükspäev väljas olles tutvusime Leoni kriminaalse eluga. Nimelt tulin ma just baarist välja teistega juttu ajama, kui nägin ühte suure kööginoaga meest meie lähedal. Ta läks ühe mehe juurde, karjus ta peale hispaania keeles, otsis ta läbi ja tõukas kaugele eemale. Ehmatasin ära, sest ma ei saanud aru, miks see noaga mees niimoodi tegi. Teistega rääkides tuli aga välja, et see " hea " mees oli tegelikult ühte erasmuslast ennem noaga ähvardanud ja see kööginoaga mees oli salapolitsei. Miks tal parasjagu suur kööginuga võtta oli, seda ma ei tea..
Lisaks igapäevasele väljaskäimisele külastasime ükspäev suurt kunstimuuseumi. Tundub, et minus seda kunstiannet ei ole, sest enamus asjadele ma pihta ei saanud.

Meenutades minu eelmist lauset, siis just see pilt käib selle kohta.
Nimelt oli ühes väga suures ruumis väga suur hunnik kive.
Teises natuke väiksemas hunnikus oli muld ja kolmandas rauapuru. 

Alates esmaspäevast algasid keelekursused. Need toimuvad järgmised 2 nädalat iga päev 4 ja pool tundi ning järgmisel reedel on eksam. Rühmad on meil väga erinevad. Minu rühmas on itaallaseid, kellel tuleb hispaania keel  vabalt välja ja samas on ka nt türklaseid kes ainult tere oskavad öelda. Hispaania õpetaja temperament on hoopis erinev, kui Eestis. Õpetajad teevad kõike palju emotsionaalsemalt ja elavamalt.
Järgmisel reedel on tulemas hispaania keele eksam. Oi kuidas me kõik seda kardame :D
Blonde on siin väga vähe, isegi erasmulaste hulgas ja avastasin et see ei ole hea.. Ma jään teistele paremini silma. Nimelt mõned päevad tagasi kutsus üks Saksa poiss mind, teist sakslast ja teist eesti tüdrukut enda ühikasse sööma. Neil on seal söök hinna sees ja ta ütles et see söögitädi niikuinii ei tea kes seal elavad ja üsna mitmete sõbrad käivad seal nsma tasuta söömas. Muidugi olime sellega nõus. Kõik teised olid oma söögid ilusti kätte saanud ja kui järjekord minuni jõudis, uuris söögitädi et kas ma ikka elan siin. Ütlesin et muidugi. Ta ütles et ei ole mind kunagi siin näinud ja uuris, mis mu toa number on. Ütlesin talle siis esimese ettejuhtuva numbri, milleks oli 314. Tädi küll andis mulle söögi, kuid ütles et läheb kutsub teised töötajad, sest ta väga ei usu et ma seal elan. Kui lauda istusime siis mõtlesime ruttu loo välja, mida neile rääkida. Asja tegi veel kahtlaseks see, et minu nn. toanumber 314 on kolmandal korrusel, kus elavad ainult poisid :D
Kohale tulid 2 receptioni töötajat, kes uurisid jälle, et kas ma elan seal. Ütlesin et " ma peaaegu elan.. " Selle peale jätkas üks sakslane, kes ka tegelikult seal ei ela, et ma olen ta tüdruk ja ma vahest ööbin seal, täna aga tahtsime koos õhtustama tulla..
Töötajad ütlesid, et kahjuks neil on siin jah sellised reeglid, et kui sa sees ei ela, siis sa tasuta söömas ei saa käia. Lisasid ka, et paraku pean selle söögi eest maksma. Tegime siis kõik kurva näoilme ja rääkisime et me tõesti ei teadnud et siin selline reegel on, enam sellist jama ei juhtu. Kui me ära sõime ja maksma läksime, ütles söögitädi et tal on väga kahju meist, et niimoodi läks ja meie " romantiline õhtusöök" niipalju jamasid tekitas, ütles siis sellele sakslasele ( kes seal tegelikult ei ela), et kui me tahame millalgi veel koos sööma tulla, siis ta lihtsalt hoiataks seda tädi varem ja seega saab ta minuga arvestada. Tänasime teda ja lahkusime. Toidu eest me maksma ei pidanududki. Üsna tõenäoliselt ma rohkem sinna igaksjuhuks ei lähe :D
Kuna siin on nii palju sakslaseid ja türklaseid ja kuna olen mõlemat keelt õppinud, siis olen ka seda keelt harjutada saanud. Naljakas on vaadata türklaste reageeringut, kui neile mitmelauselise enestutvustuse türgi keeles teen. Lisaks mainisid mõned, et ütlen seda täitsa türgi aksendiga ka. 
Kuna enamus inimestest kellega palju aega veedan on sakslased, siis olen sellega nii harjunud, et nad minuga automaatselt saksa keeles rääkima hakkavad. Ükspäev näiteks rääkis üks saksa kutt mulle pika jutu saksa keeles maha ning ise samalajal täiesti tõsine olles. Kuulasin ta ilusti ära ja kui lõpuks naerma hakkasin, jõudis talle kohale mis vea ta tegi :D
Naljakas on vahest keelekursustel kultuuridevahelises kommunikatsioonis õpitud päris elus näha. Nimelt, jaapanlased, hiinlased ja korealased on kohal alati kõige esimestena. Nad istuvad ja kuulavad mitu tundi täiesti rahulikult. Samalajal on itaallased alati need, kes kõige viimasena tundi jõuavad, tunni ajal nihelevad ja vahepeal väljas käivad.

Ükspäev väljas olles uuris üks korealane, et kust pärit olen. Vastasin et Eestist. Peale seda küsis tema kõrval olev hiinlane et mis see korealane mu käest uuris, sest ta ei saanud absoluutselt aru, mis vastus see " Estonia" on.

Selliseid kollaseid pabereid on mul pool korterit täis. Kuid see on
ainult hea, et keelt õppida.  

Kohaliku baari populaarne shot, kus kallutad pea taha ning kõigepealt valatakse viina ja tequilat suhu.
Peale seda raputatakse soola sulle otse suhu ning veel mingit jooki.
Lõpuks raputatakse su pead ja tõugatakse leti juurest eemale, et kogu see " kokteil" sees segamini läheks :D

kannutäis sangriat ( 1 euro) ja magustoit oreo küpsistega. ( 1 euro)

Eile õhtul esines vana peaministri maja ees üks kohalik rockbänd.