Reis lõuna-Hispaaniasse

Ühel nädalavahetusel olin koos saklaste Klausi ja Marioga väljas, samuti oli meiega üks kohalik tüdruk. Mööda linna jalutades jõudsime ühe baarini ja  hakkasime Klausiga arutama, et oleme seal ju käinud. Veel meenutasime, et seal baaris pakuti naljaka kujuga liha, kuid see maitses täpselt nagu kana. Seega ei olnudki me 100% kindlad, mis liha me sõime. Igaljuhul, kui me selle baarini jõudsime, teatas see kohalik tüdruk, et siia baari tulles ärge ära ehmatage, sest siin pakutakse joogi kõrvale fritüüritud konnajalgu. Seda kuuldes ehmatasime me kõik kolm ära. Mõistsime siis, et see liha kuju oli tõesti konnajalgade moodi , kuid see maitses hästi. Täpselt nagu kana.

Sellised näevad välja toored konnajalad...
ei ole just kõige ilusam vaatepilt.

Keeleõpe sai läbi reedel ja esmaspäeval algas meil juba erasmuslaste tutvumisnädal. Esmaspäeval oli lihtsalt selline tutvustav värk, räägiti täpsemalt ülikoolist, kodukorrast, vaheaegadest jne, tutvustati ka ülejäänud kava. Järsku tekkis Mariol mõte, et kuna meil on see viimane nädal enne talvevaheaega, siis oleks vinge kuskile nädalaks reisima minna. Plaan tundus mulle ja Klausile väga hea, niiet otsustasime, et õhtul saame kokku ja räägime asjast lähemalt.

Nii oligi, õhtul kella 7-8 ajal sain koos Klausi, Mario ja ühe türklase Emrega baaris kokku ja hakkasime reisiplaane arutama. Plaan oli kuskile lõuna-Hispaania kanti minna. Meie 4 olime kindlad reisileminejad, aga kuna plaan oli võtta rendiauto otsustasime kellegi 5ndaks kaasa leida. Õnneks see viies isik, kelle kaasa leidsime oli saksa tüdruk Rebecca, niiet ma ei pidanudki terve suure poisteseltskonnaga reisile minema :D

Umbes tunni ajaga leidsime rendiauto, panime kokku üle 2000km pikkuse ringireisi lõuna-Hispaanias ja leidsime vajalikud inimesed. Ära otsustasime sõita järgmisel päeval umbes 12 ajal ning tagasi tulla pühapäeva õhtul.

Meie reisi ringplaan

Teisipäeval saimegi siis kõik kokku ja alustasime oma tripiga. Esimese peatuse tegime Salamancas. Parkisime auto ära ja läksime linna peale. Linn oli oma arhidektuuri poolest väga ilus. Kõigepealt sõime, siis tutvusime tähtsamate vaatamisväärsustega ja läksime poodi et õhtuks midagi süüa teha. Tagasi auto juurde minnes avastasime midagi toredat. Nimelt olime 90 eurot trahvi saanud. Küsisime siis igaks juhuks ühe kohaliku käest üle ka, et kas see on päriselt 90 eurot? Ta vastas et nii see on. Õnneks on Hispaanias enamus trahvidega nii, et kui need 10 päeva jooksul ära tasud, pead ainult pool trahvist maksma.

Sõitsime edasi ning õhtuks jõudsime välja enda ööbimiskohta Seville´i. Kuna Rebeccal oli endaga kaasas tark raamat Hispaania linnade tähtsamate majutus, söögi ja turismikohtadega, siis valisime sealt välja kõige odavama hosteli. See maksis kõigest 12,50 öö, südalinnas. Saime endale 8 voodikohaga toa, kuid lisaks meile ei olnud seal rohkem kedagi. Selle hinna sisse kuulus hommikusöök, tervitusjook, ning lisaks basseini kasutus katuseterassil. Õhtul uurisime hosteli töötajate käest ööelu kohta ning töötaja märkiski ära tänava kus on vähemalt 20 baari üksteise kõrval. Lisaks mainis ta, et praeguseks kellaajaks on vähemalt 10 neist lahti. Sinnajõudes oli nagu kogu linn välja surnud. Kõik baarid olid kinni, rahvast ei olnud kusagil ja meie ei teadnud ka enam päristäpselt kus oleme. Siis aga leidsime ühed kohalikud, kellega ülejäänud õhtu veetsime. 

Teise päeva hommikul saime kogu reisi jooksul kõige rikkalikumat hommikusööki. Paraku olid seal kõik asjad ainult magusad. Eesti hommikusöökide juures seda just eriti tihti ei kohta. Nimelt oli seal mitu erinevat sorti hommikuhelbeid ja moose. Lisaks veel muffinid, nutella, mahlad jne.
Kell 11.30 pidime me check-outi tegema, kuid kell 11 ei teadnud me ikka veel, kas jääda veel üheks ööks või minna kuhugi mujale. Alla minnes saime teada,et mõnisada meetrit eemal on sama firma hostel kuid suurem.
Läksimegi siis sinna ning tõesti, hostel oli palju suurem ja vingem. Seal magasime 14ses toas ning seekord oli terve tuba rahvast täis. Sellel hostelil oli katusel suurem bassein kui eelmisel, lisaks veel baarilett ja palju istumiskohti.
Kuna eelmine öö jäi suhteliselt igavaks, siis kolmapäeva õhtul toimus hostelis pubituur. Otsustasime, et võtame sellest osa. Selle õhtu jooksul külastasime erinevaid pubisid ning lõpuks suundusime klubisse.
Olles umbes poolel teel klubisse, andis minu plätu eluvaim otsad. Alates sellest ajast pidin ma terve ülejäänud õhtu paljajalu käima. Kuna minu eelmised head plätud läksid ka just Tallinna vanalinnas katki ja siis samuti paljajalu hakkama sain, ei hakanud ma seekord hostelisse tagasi minema vaid jäin paljajalu. Klubi ise oli väga lahe. Kogu pidu toimus õues üsna suure ala peal. Muusika oli hea, rahvast oli palju ning vahepeal pakuti rahvale kõhukostituseks melonit ja arbuusi. Üsna mitmed turvamehed tulid selle õhtu jooksul mu juurde ja ütlesid et ma ei tohi paljajalu seal olla ja pean lahkuma. Kui ma aga neile enda katkiseid plätusid näitasin ja paljudega neist jutu peale sain, siis üsna pea nad unustasid selle. Lõpuks viimase turvamehega katkiste plätude näitamine ei õnnestunud. Ütles et pean siit kohe lahkuma. Kui ütlesin et lähen jätan teistega hüvasti, siis ta kõndis minuga kaasa ja jälgis iga mu liigutust mida ma teen. Paljajalu tervet õhtut veeta ei ole siiski kõige ohutum. Hommikul leidsin ma enda jalast 3 klaasikildu, kuid õnneks sain need ilusti eemaldatud.

esimese hosteli aknavaade

jalutas tänaval 

väga geomeetriline puu :D

teise hosteli katuseterass

Kolmandaks päevaks jõudsime lõpuks  mere äärde- Cadizi. Vot see meenutas juba tõelist paradiisi koos tohutute palmipuude ja helesinise merega. Cadizis külastasime samuti paari  vaatamisväärsust ja ülejäänud paar tundi veetsime rannas. Cadiziz külastasime sellist söögikohta, kus rippus laes kiik. Teades milline turnija Klaus on, oli tal vaja ka sinna ronida :D

Cadizi me ööseks ei jäänud vaid sõitsime mööda rannajoont pidi Malagasse. Seal leidsime järjekordse noortehosteli. See ei olnud küll enam nii vinge, kui eelnevad 2 Oasise hostelit, kuid siiski magamiseks vägagi piisav. Kui me Rebeccaga parasjagu check-ini tegime, tuli Klaus ja pani meile mingid lõksud pähe. Me ei pööranud nendele alguses tähelepanu, aga kui tuppa jõudsime, avastasime et need on Flamenco tantsu lõksud. Kustkohast Klaus need välja võlus, seda me ei tea..

Kuna me pidutseda ei tahtnud, otsustasime niisama linnaga tutvuma minna. Linn oli samuti täpselt mere ääres, kus oli suur jahisadam, pikk tänav baaridega ja muidugi ka liivarand.

öine jahisaam

Neljandal päeval tahtsime üsna varakult sõitma hakata, et veel rannas olla ja õhtuks Granadasse jõuda. Kui juba autosse hakkasime minema, teatas Klaus et tal läheb natuke aega, sest peab ühe asja välja printima. Me kõik arvasime, et tegemist on mingite tähtsate koolipaberitega, kuid me eksisime. Kui ta autosse tagasi jõudis, oli temaga üks naljakas laama pilt. Ta ütles, et see nägi lihtsalt nii lahe välja, et kohe pidi selle välja printima. Klaus ja Emre mõtlesid laamale nime Kert, kuid kutsusid tea Köörtiks. Mario siis uuris, et mis nimi see Kert veel on, ta saaks aru kui oleks Kurt, aga Kert... see pole isegi mingi nimi ju. Ütlesin talle, et Eestis on Kert vägagi normaalne poisi nimi. Tema oli muidugi väga üllatunud selle peale.

Emre ja Mario 

Klaus

Granadas veetsime siis viimased 2 päeva. Esimesel õhtul saime kokku ühe Klausi ja Mario sõbrannaga, kes neil seal elas. Tema ja ta sõpradega käisime koos baaris ja linna peal. Granadas oli esimene kord, kus me noortehostelis ei ööbinud vaid tegemist oli ühe tavalise hosteliga. See ei näinud väljast just eriti hea välja, aga kui enda tuppa läksime, olime üsna üllatunud. Kuna meid oli 5, saime endale katusetoa, kus oli suur rõdu.
Granadas sain praktiseerida enda vene keelt, mis paraku mul totaalselt sassi läks. Kõik venekeelsed sõnad ütlesin automaatselt hispaania keeles. Ja siis kui mul on vaja päriselt hispaania keelt rääkida, ei saa sõnagi suust.. Eelviimasel päeval tutvusime kohalike Granada vaatamisväärsustega.

Viimaseks ööks leidsime jällegi ühe väga hipiliku stiiliga noortehosteli. Seal magasime 9ses toas, kolmekohastes narides. Kui ma parasjagu ühe hosteli töötajaga rääkisin ja ta uuris kustkohast pärit olen, tegi ta väga imestunud näo selle peale. Ta oli kohe tõsiselt väga üllatunud. Siis sain teada ka põhjuse miks. Ta teatas, et ta kaastöötaja on samuti eestlane. Vot siis meie rollid vahetusid ja siis olin mina eriti üllatunud.
Paar tundi hiljem õnnestus mul selle eestlasega kohtuda. Selleks oli Tartu poiss, kes 5 kuud tagasi Hispaaniasse reisima tuli, kuid nüüd hostelis töötab. Ta ütles, et Eestisse ta tagasi minna küll ei taha.

Meie viimane päev möödus enamasti sõites. Nimelt sõitsime umbes 800 km. Vahepeatuse tegime linnas, mis on tuntud oma sealiha poolest.Poisid rääkisid juba reisi alguses, et kui tagasi tuleme, siis raudselt lähme sinna linna ja sööme sealiha. Paraku oli nii, et sinna linna jõudesolid absoluutselt kõik söögikohad just kinni pandud ja kui me oleks tõesti seda liha tahtnud, oleks pidanud 2 tundi ootama. Lõpuks ei jäänudki meil mitte midagi muud üle, kui burger kingi minna.

Kõhud täis, sõitsime edasi ning tagasi Leonis olime pühapäeva õhtul umbes kell pool 12. 

Kokkuvõttes jäin ma reisiga väga rahule. Ilm oli iga päev üle 30 kraadi. Kui Leonis peab juba öösel jaki peale panema, siis seal seda teha polnud vaja. Seltskond oli samuti väga mõnus. Tänu sellele seltskonnale avastasin türgi toidu ja saksa muusika võlud :D

Mario-mina-Klaus-Rebecca-Emre

Eestijuttu:
Hispaania keele õppes on meil alati viimased 2 tundi mõeldud rääkimiseks. Ükspäev siis rääkisime erinevate riikide iseloomujoontest. Näiteks et itaallased söövad palju pastat, saklastele meeldib õlu, jaapanlased on alati õigel ajal kohal jne. Rääkisime ainult nende maa rahvastest, kes meil grupis olid. Iga riigi kohta osati vähemalt 5 erinevat asja öelda, aga kui järjekord jõudis Eestini oli klass täiesti vait..

Selle peale küsis õpetaja, et kas te vähemalt teate kus Eesti asub? Klass oli ikka vait.. 

Siis küsis, et kas nad teavad mis Eesti pealinn on ? Selle peale sai esimene poiss sõna suust.. Eesti pealinn on Soome! Järgmine jätkas, et Eesti on ju tuntud oma tulpide rohkuse poolest. Kolmas aga lisas, et Eestis on ju põhjapõder Rudolf!
Keelekursustel pidime ükspäev paaristööd tegema. Tegin seda koos ühe jaapanlasega. Meil oli vaja arutada jaapanlaste ja eestlaste plusse ja miinuseid. Kui sõnaraamatust otsisin, kuidas on eestlane hispaania keeles, siis sõnaraamatus sellist sõna ei olnudki. Samuti otsis jaapanlane mitmest erinevast sõnaraamatust, kuid ei- mitte üheski ei olnud sõna Eesti ega eestlased..