Vivir mi vida
Minu pealkiri tähendab eesti keeles " ela mu elu " ning hispaanias on see väga populaarne hitt hetkel.
Mul õnnestus tähistada oma elu teist juubelit, ehk 20ndat sünnipäeva Hispaanias. Pidu toimus lausa kahel päeval. Kui me reedel Maddiga kokkasime ja sünnipäevaasju ette valmistasime , juhtus midagi halba. Nimelt on meie köögi torustikul midagi viga ja keset kokkamist hakkas kraani alt suures koguses vett välja voolama. Ära koristades oli seda umbes ämbri jagu.
Kui pikk pidutsemine oli möödas ja pühapäeval lõpuks välja proovisin puhata, siis see ei õnnestunud. Nimelt tõusin üles suure müra peale. Aknast välja vaadates avastasin, et täpselt minu akna all oleval tänaval on eeslid, pullid, hobused ja orkester. Sain siis teada, et tegemist oli San Froilani üritusega, kuhu tulevad kõik talupidajad, kes teevad oma loomad ilusaks ja näitavad neid.
Katedraali juures on umbes 2x2 meetri raadiuses klaasist maapind ning alla vaadates on näha vanu varemeid. Mõni nädal tagasi uurisime koos Klausi ja 2 ameeriklasega seda sama klaaspinda ja arvasime, et keegi ei ole kindlasti seal all sadu aastaid käinud. Leidsime isegi ühe kummalise trepialuse ukse ja otsutasime, et millalgi peame kuidagimoodi sinna alla pääsema.
Kogu meie põnevus sai kahjuks rikutud, sest eelmisel pühapäeval avastasin, et üks seal olev luuk on lahti ja kõik soovijad said sinna alla minna. Nimelt oli seal muuseum. Niipalju siis meie salajasest missioonist alla varemetesse pääseda..
Seoses kooliga niipalju, ained toimuvad mul kahes majas. Vene ja inglise keel on ülikoolicampuse juures ning sotsiaaltöö ained on kodu lähedal olevas majas. Ülikool on mul umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Sotsiaaltööst niipalju, et sellel aastal alustas selle õpinguid vaid 9 inimest + mina ja teine itaalia erasmuslane. Mitte ükski nendest 9st inglise keelt ei räägi, mõned vaid väga miinimumtasemel ning mitte keegi sotsiaaltöö õppejõududest samuti seda ei tee.. niiet seal on ikka väga raske mu jaoks.
Lisaks sellele räägivad nad kõik seal nii kiiresti, et viimasel korral ei jõudnud lõpuks enam üldse järge pidada. Kuna loeng kestis veel 45 minutit, pidin selle enda jaoks kuidagi põnevaks tegema. Nimelt hakkasin ma klassis olevaid asju lugema. Peale mõneajalist loendamist sain teada, et klassis on 324 põrandaplaati, 38 tooli, 12 riidepuud, 11 lampi ja 6 stepslit. Lisaks tegin üle pika aja enda hinge kinnihoidmise rekordi.
Jah.. mul oli seal põnev... :D
Samuti jõudsin järeldusele, et mul ei ole mõtet sotsiaaltöö ainet võtta, kui ma niikuinii midagi aru ei saa. Otsustasin siis ainult keelte peale jääda. Lisaks jätkan oma hispaania keele kursust.
Inglise keelest nii palju, et tase siin just kõige parem ei ole. Rebecca näiteks on suht veendunud, et tema inglise keel on parem, kui ta professori oma. Minu eelmise nädala kodune töö oli õppida selgeks, kuidas tutvustada ennast välismaallastele.
Ainus tihe õppetöö ongi hetkel käimas vene keeles. Vene keele õpetajaks on üks noor naine, kes on ise venelane. Lisaks minule on klassis veel üks kohalik ja üks itaalia tüdruk. Esimese kahe päevaga õppisime selgeks krokodill Gena ja Potsataja laulu ning teise vene rahvalaulu, lisaks veel ühe lühinäidendi ja venemaa rahvatantsu. Samuti pidi igaüks meist selgeks õppima ühe Puškini luuletuse. Kuna teised tüdrukud on vene keelt väga vähe õppinud, toimub kogu õppetöö hispaania keeles.
Õpetaja rääkis, et kolmapäeval toimub keeltekeskuses erinevate riikide kultuuriõhtu ja soovitas meil sinna kohale tulla. Ma sain asjast aru niimoodi, et see ei ole kohustusik, aga kui meil soov on, siis võime minna.
Kuna mul kolmapäeva õhtuks muid plaane polnud , siis läksingi sinna. Lisaks vene õhtule toimus veel saksa, jaapani, hispaania, itaalia, portugali, prantsuse, inglise ja egiptuse õhtu. Kõik said välja valida endale meelepärase riigi ja selle kultuuri kohta kuulata. Ma siis valisin vene oma, kus meie enda vene keele õpetaja esitlust läbi viis. Kokku oli seal umbes 20 inimest.
Järsku teatas õpetaja, et nüüd tuleb teie ette Karolin, kes teile Puškini luuletuse esitab.
Sellel hetkel mõistsin, et ma polnud jälle mõnest pisidetailist tunnis aru saanud ja seega ei olnud mul vähimatki aimu, et sellel üritusel esinema pidime. Kuid nii oli. Lisaks enda luuletusele esitasime veel laulud, tantsu ja näidendi. Oeh kui halvasti see kõik läks :D
Ainuke postiivne asi on see, et lisaks meile, vene keele õpilastele, olid kõik ülejäänud kohalikud, kes vene keelt ei osanud. Seega ei saanud keegi tegelikult millestki aru, ega kuulnud ka meie vigu. Hiljem küsisid veel 2 kohalikku mu käest, et kas ma olen venelane?
Peale kultuuriprogrammi said kõik inimesed minna ühte suurde ruumi, kus pakuti kõikide eelnimetatute riikide toite. Seal oli jube suur sushide valik jaapanist, pitsad itaaliast, croissandid ja pannkoogid prantsusmaalt, kartuliroog ja struudel saksamaalt, kalamari ja pirukad venemaalt jnejne. Süüa oli igaljuhul väga palju ja see kõik oli väga hea!
Üldiselt on õhtuti kodusolemist üsna vähe vaid üritame ikka võimalikult tihti väljas käia. Näiteks eile käisin teiste eestlaste juurest lauamänge mängimas, siis käisin Rebecca juures ja kokkasime endale õhtusööki. Siis käisin koos Emrega Mariol külas jne. Tegevust siin jagub.
Mul õnnestus tähistada oma elu teist juubelit, ehk 20ndat sünnipäeva Hispaanias. Pidu toimus lausa kahel päeval. Kui me reedel Maddiga kokkasime ja sünnipäevaasju ette valmistasime , juhtus midagi halba. Nimelt on meie köögi torustikul midagi viga ja keset kokkamist hakkas kraani alt suures koguses vett välja voolama. Ära koristades oli seda umbes ämbri jagu.
 |
 |
| Ülinunnu sünnipäevakingitus |
 |
| Mario ja Klausi loominguline kink |
 |
| Tortilla |
 |
| nomnom |
 |
| Korterikaaslaste kätetöö. |
 |
| Ülimalt stiilsed jalanõud hobusel! |
Katedraali juures on umbes 2x2 meetri raadiuses klaasist maapind ning alla vaadates on näha vanu varemeid. Mõni nädal tagasi uurisime koos Klausi ja 2 ameeriklasega seda sama klaaspinda ja arvasime, et keegi ei ole kindlasti seal all sadu aastaid käinud. Leidsime isegi ühe kummalise trepialuse ukse ja otsutasime, et millalgi peame kuidagimoodi sinna alla pääsema.
Kogu meie põnevus sai kahjuks rikutud, sest eelmisel pühapäeval avastasin, et üks seal olev luuk on lahti ja kõik soovijad said sinna alla minna. Nimelt oli seal muuseum. Niipalju siis meie salajasest missioonist alla varemetesse pääseda..
Seoses kooliga niipalju, ained toimuvad mul kahes majas. Vene ja inglise keel on ülikoolicampuse juures ning sotsiaaltöö ained on kodu lähedal olevas majas. Ülikool on mul umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Sotsiaaltööst niipalju, et sellel aastal alustas selle õpinguid vaid 9 inimest + mina ja teine itaalia erasmuslane. Mitte ükski nendest 9st inglise keelt ei räägi, mõned vaid väga miinimumtasemel ning mitte keegi sotsiaaltöö õppejõududest samuti seda ei tee.. niiet seal on ikka väga raske mu jaoks.
Lisaks sellele räägivad nad kõik seal nii kiiresti, et viimasel korral ei jõudnud lõpuks enam üldse järge pidada. Kuna loeng kestis veel 45 minutit, pidin selle enda jaoks kuidagi põnevaks tegema. Nimelt hakkasin ma klassis olevaid asju lugema. Peale mõneajalist loendamist sain teada, et klassis on 324 põrandaplaati, 38 tooli, 12 riidepuud, 11 lampi ja 6 stepslit. Lisaks tegin üle pika aja enda hinge kinnihoidmise rekordi.
Jah.. mul oli seal põnev... :D
Samuti jõudsin järeldusele, et mul ei ole mõtet sotsiaaltöö ainet võtta, kui ma niikuinii midagi aru ei saa. Otsustasin siis ainult keelte peale jääda. Lisaks jätkan oma hispaania keele kursust.
Inglise keelest nii palju, et tase siin just kõige parem ei ole. Rebecca näiteks on suht veendunud, et tema inglise keel on parem, kui ta professori oma. Minu eelmise nädala kodune töö oli õppida selgeks, kuidas tutvustada ennast välismaallastele.
Ainus tihe õppetöö ongi hetkel käimas vene keeles. Vene keele õpetajaks on üks noor naine, kes on ise venelane. Lisaks minule on klassis veel üks kohalik ja üks itaalia tüdruk. Esimese kahe päevaga õppisime selgeks krokodill Gena ja Potsataja laulu ning teise vene rahvalaulu, lisaks veel ühe lühinäidendi ja venemaa rahvatantsu. Samuti pidi igaüks meist selgeks õppima ühe Puškini luuletuse. Kuna teised tüdrukud on vene keelt väga vähe õppinud, toimub kogu õppetöö hispaania keeles.
Õpetaja rääkis, et kolmapäeval toimub keeltekeskuses erinevate riikide kultuuriõhtu ja soovitas meil sinna kohale tulla. Ma sain asjast aru niimoodi, et see ei ole kohustusik, aga kui meil soov on, siis võime minna.
Kuna mul kolmapäeva õhtuks muid plaane polnud , siis läksingi sinna. Lisaks vene õhtule toimus veel saksa, jaapani, hispaania, itaalia, portugali, prantsuse, inglise ja egiptuse õhtu. Kõik said välja valida endale meelepärase riigi ja selle kultuuri kohta kuulata. Ma siis valisin vene oma, kus meie enda vene keele õpetaja esitlust läbi viis. Kokku oli seal umbes 20 inimest.
Järsku teatas õpetaja, et nüüd tuleb teie ette Karolin, kes teile Puškini luuletuse esitab.
Sellel hetkel mõistsin, et ma polnud jälle mõnest pisidetailist tunnis aru saanud ja seega ei olnud mul vähimatki aimu, et sellel üritusel esinema pidime. Kuid nii oli. Lisaks enda luuletusele esitasime veel laulud, tantsu ja näidendi. Oeh kui halvasti see kõik läks :D
Ainuke postiivne asi on see, et lisaks meile, vene keele õpilastele, olid kõik ülejäänud kohalikud, kes vene keelt ei osanud. Seega ei saanud keegi tegelikult millestki aru, ega kuulnud ka meie vigu. Hiljem küsisid veel 2 kohalikku mu käest, et kas ma olen venelane?
Peale kultuuriprogrammi said kõik inimesed minna ühte suurde ruumi, kus pakuti kõikide eelnimetatute riikide toite. Seal oli jube suur sushide valik jaapanist, pitsad itaaliast, croissandid ja pannkoogid prantsusmaalt, kartuliroog ja struudel saksamaalt, kalamari ja pirukad venemaalt jnejne. Süüa oli igaljuhul väga palju ja see kõik oli väga hea!
 |
| mina- itaalia tüdruk- kohalik tüdruk- õpetaja |
 |
| Sarade koduloomad. Merisiga on hetkel meiejuures, kuid siili ei ole veel näinud. Ma väga loodan et kui Sara enda päris koju läheb, siis toob enda siili siia ka. |
 |
 |
| saime veini kõrvale süüa. |
 |
| kohalikust poest |
Comments
Post a Comment