Tutvumine kohaliku kultuuriga

Minu päevad on siiani üsna igavad olnud. Kuna erasmuslasi on kohal veel üsna vähe, siis ei olegi mul kellegiga eriti aega veeta. Isegi minu tuutor Carolina oli kuni teisipäeva ööni Prantsusmaal. Õnneks andis ta mulle enda parima sõbranna kontaktid, kes lubas mulle linna näidata. Pühapäeva õhtul läksimegi siis linna peale jalutama ja tutvusin kohtadega, kuhu veel jõudnud ei olnudki. Samuti läksime ühte söögikohta, kus võtsime õlled, hinnaga  1,80. Siin on lahe see, et kui ostad joogi, tuuakse joogiga tasuta kaasa ka söögitaldrik. Meile toodi siis 2 tapast, krõbeda taigna sees tehtud keedumune ja friikartulid lihapallidega. Võib öelda, et  1,80 euro eest sai kõhu vägagi täis.
Esmaspäeval ostsin endale suurema kaardi, niiet seekord leidin isegi kooli üles. Tuli välja, et kui ma eelmisel korral enda meelest täiega eksinud olin, siis tegelikult olin kõigest 2 tänavavahe kaugusel enda hostelist.. Mulle aga tundus nagu oleksin kuhugi teise Leoni otsa sattunud :D

Teisipäeva õhtul sain siis lõpuks enda tuutori Carolinaga kokku. Kõndisime ta õe ja sõbrannaga linna peal, käisime kohvikus kohvi joomas, kus samuti kohvi kõrvale tasuta kausitäis krõpse ja suhkrusaia toodi. Siis läksime mu hostelisse ja pakkisin asjad. Nimelt tegi ta mulle ettepaneku, et ööbin mõni päev temajuures, niikaua kuni endale korteri leian. 

Carolina elab Leonist umbes 30 kilomeetri kaugusel Carrizo de la Riberas. Pere on tal üsna suur. Siin elavad ema, isa, 12 aastane õde, 16 aastane vend, Carolina ja 23 aastane vend. Inglise keelt peale Carolina ei räägi keegi, mis minu hispaania keele praktiseerimise mõttes on isegi hea. Pere vastuvõtt oli väga soe ja armas.
Carolina ema pakkus lausa välja, et elaksin siin kuni 23nda septembrini ehk ajani kuni kool algab. Carolina isa aga arvas, et kui mul veebruaris kool läbi saab, tulen nende juurde ja elan siin kuni suveni.
Kuna nende külla eestlaseid just tihti ei satu, olen ma siin nagu ilmaime. Eilse ja tänase jooksul on Carolina õde ja vend minu juurde vähemalt 10 erineva sõbraga tulnud, kes kõik minuga tutvuda tahavad. Eriti lahe oli see, kui Carolina vend hommikul teatas mulle, et ta otsis internetist igast infot Eesti kohta ja talle hakkas see täitsa meeldima.
Muidugi teeb ta perele ja sõpradele jube palju nalja see, et meie nimed on ühesugused, sest Hispaanias kutsutakse ka minu nime Karolinaks. Sellega on ka segadust, sest kui keegi meie nime ütleb, siis ei teagi kohe kumb meist reageerima peaks :D
Õhtul läksin koos Carolina ja ta sõpadega välja, kes samuti inglise keelt ei oska, kuid nii armas oli vaadata, et kui nad mulle midagi öelda tahtsid, panid kõik pead kokku ja mõtlesid selle lause välja. 

Maja koha pealt nii palju, et see on üsna suur, tube on palju ja suure osa teisest korrusest moodustab fotostuudio. Nimelt Carolina isa on nende küla ainus fotograaf.
Söögi koha pealt niipalju, et maitea kas ainult siin peres või üleüldse igal pool näeb lõuna ja õhtusöök kolmekäiguline välja. Eile õhtul sõime nuudlisuppi, siis kana ja salatit ja magustoiduks puuvilju ja jogurtit. Täna sõime karutuli-sibula-porru püreesuppi ( mis mind väga imestama pani, et seda sõin, sest tegelikult ei käi sibul ja porru kohe üldse minu menüü alla), kala ja salatit ning puuvilju ja jäätist.
Korterileidmisega asjalood just head ei ole. Alguses vaatasin küll, et kortereid on jube palju, kuid kui helistama hakata, siis üks osa ei võta vastu, teised ei taha erasmuslasi,sest nad pidutsevad, kolmas osa tahab inimesi kauemaks kui pooleks aastaks ja neljandal osal on see korter täis juba. Õnneks mõned oleme siiski leidnud ja homme lähme neid vaatama. Tuleb loota parimat!

Natuke Eesti päritolu juttu. Ühes hiinakate poes imestasid müüad, et mismoodi on võimalik, et eestlased niiii hästi inglise keelt oskavad rääkida?
Siin külas ja peres teavad inimesed Eestit vaid selle kaudu, et ühel aastal võitis see eurovisiooni ja üks kuulus ja hea laulja Hispaaniast käis Eestis enda riiki esindamas siis.