Päev täis istumist, ehk reisi algus

Minu pikk reis sai siis alguse reede hommikul umbes kella 9 ajal. Seekord läks Tallinna lennujaama turvakontrollis isegi hästi,  võrreldes jaanuariga, kui mind piiksumise tõttu pealaest jalatallani läbi katsuti. 

Eestist sõitsin ma 2,5 tundi Düsseldorfi, Saksamaale. Kuna see lennujaam  asub seal suhteliselt in the middle of nowhere, sain ma järgmised 4 tundi lennujaamas oma järgmist lendu oodata. Kui üle poole ajast oli möödas, tegin oma check-ini ära. Kui check-ini tädi mu pileti üle oli vaadanud, rebis ta sealt alumise osa ära. Sellel hetkel hakkasin mõtlema, et tavaliselt tehakse seda ju alles lennuki peale minnes, aga ju tädi teab asja ikka paremini kui mina. 

Kuid ei.. Hakates lennuki turvakontrolli läbima, vaatas üks järgmine tädi kõikide piletid ükshaaval läbi. Kui ta minuni jõudis, uuris et kus mu pileti alumine osa on? Teatasin talle, et eelmises kontrollis võeti see juba ära, mida ta väga uskuda ei suutnud..  Asja tegi ka naljakaks see, et absoluutselt kõikide ülejäänute piletid olid terved. Tädi siis uuris asja, käis ära ja tagasitulles teatas, et pean nüüd ootama kuni kõik lennuki peale lähevad ja alles siis võtavad minu ette. Kui ma seal umbes 15 minutit oodanud olin, jõudis lõpuks järg ka minuni. Kohale kutsuti veel paar lennujaama töötajat, tehti natuke aega ülekuulamist, pandi mu andmed kirja ja lasti lennuki peale. 

Jällegi sain üle 2 tunni lennukiga sõita, kuni jõudsin Madridi. Seal pidin üle 45 minuti enda kohvrit ootama ja seetõttu ma varasema bussi peale ei jõudnud.

Sain umbes 1,5 tundi järgmist bussi oodata. Buss õnneks oli väga vinge, meenutades Tartu täistunni bussi. Bussiminnes sai igaüks endale kõrvaklapid võtta, enda kohale istuda ja siis istme külge kinnitatud ipadis möllama hakata. Kuna mu buss sõitis 6 tundi, jõudsin selle aja jooksul hispaania keelde tõlgitud Ameerika filme vaadata, netis istuda ja hispaania muusika saatel uinuda.

Leoni bussijaama jõudsin umbes poole kolme ajal. Sellel hetkel ei olnud mul vähimatki aimu kus ma olen. Kuna ma ühtegi taksot ei leidnud ja telefoniga  linna kaarti ka näha ei saanud, siis ei olnud esmasaabumine Leoni just kõige toredam. Õnneks leidsin ühe politseiniku, kes küll inglise keelt ei osanud, aga kuidagi saime suheldud. Ta ütles et jala ta mul hostelisse minna ei soovita ja tellis mulle takso.

Sellega sain ilusti hostelisse sõidetud ja minu istumisrohke päev oligi sellega läbi.

Eile käisin kodulinnaga tutvumas. Leidsin üles mitmed vaatamisväärsused, jõe, suuremad poed ja muidugi ka kooli. Kuna mulle hostelist anti ainult üks väike kaart ja kool enam sinna peale ei mahtunud, suutsin mitu korda ära eksida. Õnneks leidsin lõpuks siiski tee tagasi koju.

Ilma kohta niipalju, et ilm on uskumatult ilus. Mitte, et see nüüd imestama paneks, aga jah. Üleeile kella 7 ajal Madridi jõudes öeldi lennukis, et väljas on 35 kraadi. Eile päeval oli midagi 25 ringis, kuid õhtupoole läks kuumemaks. 

Kuna hosteli nett töötab nii nagu jumal juhatab, siis ei pruugi ma koguaeg netis olla. Samuti ei saanud ma ka sellepärast hetkel ühtegi pilti üles laadida. Küll hiljem näete ;) 

Kuna jaanuaris Barcelonas käies sai enda päritolu ütlemisega nii palju nalja, siis mõtlesingi, et hakkan siin olles iga postituse lõppu kirjutama inimeste reageeringuid, kui kuulevad et Eestist olen.  Lisan siia kohe esimese, kui minult Düsseldorfi-Madridi lennu peal selle kohta uuriti.

Ütlesin, et „ Olen pärit Eestist“ , tüdruk Saksamaalt vastas „ Estralia??  Kus riigis see linn asub ? „

Samuti lisan siia Barcelona inimeste reageeringud:

-Ühes suveniiri kohas pakuti mulle hästi hea hind välja, sest ma olevat ameeriklane. Mina muidugi teatasin, et " ei, ma ei ole ameeriklane". Mille peale mulle vastati, " sa näed oma blondide juuste ja heleda nahaga niii ameeriklase moodi välja, niiet ma kohe pean sulle allahindlust tegema"

-Teises kohas öeldi mulle, et nad teevad mulle allahindlust, sest mul on suuurepärane hispaania keele oskus. ( Ma ütlesin vaid tere, mul läheb hästi ning rohkem ma hispaania keelt ei oska ). Aga tundub, et neile sellest piisas..

-Kolmandas kohas, öeldes et ma olen eestlane, öeldi mulle selle peale " oooo... zdrastvuitje ... " 

-Ning neljandas kohas, kui küsisin, et kas te teate, kus Eesti on, siis vastasti " Muidugi ma tean, see on ju täpselt seal Aserbaidžaani ja Armeenia kõrval, eks ju?... "