Dokumentide ajamine Tenerifel
Enne seda, kui Tenerifele kolisime, olin lugenud erinevaid eestlaste kirjutatud lehti, et Hispaanias on dokumentide ajamine Eestiga võrrdeles mitukümmend aastat maas. Dokumentide tegemiseks peab mitmeid asutusi külastama ja kõik see võtab aega nädalaid.
Ma teadsin, et Hispaanias töölesaamiseks peab sul olema N.I.E ehk Eestis on selleks midagi isikukoodi sarnast ja sotsiaalkindlustusnumber.
Mõtlesin siis, et Tenerifel küll mööda kõiki neid ametiasutusi käima ei viitsi hakata ja otsustasin kaval olla. Nimelt juba umbes juulis läksime Keijoga Tallinnas Liivalaia tänaval asuvasse Hispaania saatkonda. Sellel hetkel olime me seal ainsad kliendid. Täitsime mõlemad ühe avalduse, maksime riigilõivu ja juba umbes nädala pärast saabus meile e-maili peale allkirjastatud dokument meie uue N.I.E koodiga. Lihtne!
Olin midagi selle sotsiaalkindlustusnumbri kohta lugenud, aga sain aru et seda saab alles koha peal teha ja alles siis kui sul töökoht on ja siis sa läbi enda tööandja saad selle. Ei tundunud igaljuhul väga keeruline protsess.
17 september: Olin endale juba peaaegu kindla töökoha ühte mereäärsesse restorani saanud. Pühapäeval käisin töövestlusel, rääkisin juhatajaga ja ta ütles et läheksin esmaspäeval uuesti sinna et mingi suurema bossiga kokku saada ja siis saab juba graafikut ja kõike täpsemalt arutada. Kui nendega kokku sain, küsis juhataja esimese asjana et kas mul N.I.E ja sotsiaalkindlustusnumber on olemas. Esimese kohta vastasin jaatavalt, teise kohta seletasin ära, et selle saab ju töökoha kaudu. Juhataja siis imestas et kas ma pole tõesti kunagi Hispaanias töötanud ja kas mul tõesti ei olegi dokumendid korras- väga kurb. Ta rääkis et kunagi nad tegid küll enda töötajatele sotsiaalkindlustusnumbrit aga nüüd võtavad tööle ainult need inimesed kellel kõik paberid korras on. Ehk kui ma vajalikud dokumendid tehtud saan, on töö olemas.
18 september: Sõitsime bussiga Los Christianoses (meist mingi 4 km) asuvasse sotsiaalkindlustusametisse (oficina de la seguridad social). Võtsime oma ID kaardi ja N.I.E kaasa ja korra isegi lootsime, et äkki juba kohapeal saame selle numbri kätte. ( hea nali :D)
Seal öeldi meile et see paberi peal olev N.I.E ei kõlba mitte kuhugi ja kõigepealt peame minema hoopis kohalikku politseijaoskonda, kust mingisuguse green cardi saame. Kui see on olemas, tuleme tagasi ja saame oma sotsiaalkindlustusnumbri ka kätte.
Avastasime siis, et suurem kohalik politseijaoskond asub meie kodust umbes 500 m kaugusel. Niisiis sõitsime tagasi Playa de las Americasse ja läksime politseisse. Politseis anti meile kätte üks paber, kus tõmmati ring ümber mingile kuuele erinevale punktile, et mis kõikvõimalikud dokumendid me neile viima peame.
Tegime koopiad enda dokumentidest, täitsime mingi avalduse mis meile politseis anti, täitsime internetis mingi avalduse mille välja printisime ja korra juba olime enda üle päris uhked, et kui ruttu me kõik asjad tehtud saime! (veelparem nali :D)
19 september: Läksime hommikul uuesti politseisse. Seal öeldi meile, et miks me poolikute asjadega tuleme ja meil on ju kaks asja täiesti puudu veel. Nimelt peab meil ikkagi töökoha poolt mingi eelleping olema. Seletasin ära, et tööl öeldi mulle, et pean enne social numbri tegema ja siis saan lepingu. Politsei jaoks asjad ikkagi niipidi ei käi ja ütles et kui lepingut ei ole- ei saa ka dokumente.
Teine dokument mis meil puudu oli, oli sissekirjutus. Politsei poolt öeldi, et selle jaoks peame enda piirkonna linnavalitsusse minema. Arvasin algul et kuna elame meie piirkonna suurimas linnas, siis on see kindlasti kuskil väga lähedal aga oh ei! Meie piirkonna linnavalitsus asub meist kuskil 15 km kaugusel väikeses külakeses! Google maps näitas et busse sinna ei lähe, jala tundus asi liiga kaugel ja enamvähem ainuke võimalus oli auto rentida. Meie kahjuks rendikohad autot paariks tunniks ei rendi ja nii oligi peaaegu ainuke võimalus auto 32 euro eest üheks päevaks võtta. Õnneks öeldi meile ikkagi meie ööbimiskohast, et üks buss siiski läheb sinna ja niisiis läksimegi bussijaama. Bussi oodates ja mõlemad Keijoga enda google mapsi vaadates mõistsime, et talle anti politseis üks ametinimetuse nimi ja mulle ööbimiskohas teine. Keijo teadis et peame minema linnavalitsusse, mulle ööbimiskohas öeldi et külavalitsusse. Loogiliselt oleks siiski õige info see, mida meile politseis öeldi, aga kui me street viewd vaatasime, mõistsime et linnaosavalitsus asub kuskil keset mäge, mahajäetud eramaja hoovis. See-eest aga külavalitsus asub keset linna- uhkes majas. Street view majade järgi tundus jällegi loogiline sinna külavalitsusse minna. Otsustasime siiski politseid usaldada ja istusime bussi peale. Umbes pool tundi peale sõitu teatas bussijuht kindlal toonil et kui tahame sinna tänavale, peame raudselt siin bussipeatuses maha minema. Võtsime bussijuhi juttu kuulda ja mõne aja pärast sõitski buss meie selja tagant minema, meie kuskil keset maanteeäärt, mägede vahel, in the middle of nowhere seismas. Seal olles mõistsime, et see asutus on ikkagi meist umbes 5 km kaugusel mäe otsas ja tegelikult polnud me isegi 100% kindlad, kas see on õige asutus. Otsustasime siis lõpuks üle tee teisele poole bussipeatusesse minna, koju tagasi sõita ja järgmiseks päevaks rendiauto võtta.
20 september: Rentisime hommikul 32 euro eest terveks päevaks auto. Võtsime kõik enda arust vajalikud dokumendid kaasa ja sõitsime siis nö. sinna uhkemasse majja (mis ka ikkagi õigeks osutus) Meil kästi vajalikud dokumendid ametniku kätte anda, kuni saime teada et vaja läheb ka korteri üürilepingut. Kuna hetkel me elame hotellitaolises puhkusekorteris, siis muidugi mingit lepingut meil siin ei tehtud. Ametnikele sobis ka kirjalik kinnitus selle hotelli poolt et me elame seal kohas seal toas. Sõitsime siis uuesti koju tagasi, et hotelliga rääkida, kuid saime teada, et see kodu kus meie elame, kuulub eraisikule ja hotellilt me kinnitust ei saa. Meie kodu omanik aga on hetkel Eestis. Ta lubas meile mingi lepingu teha ja selle järgmiseks päevaks meile saata. Paar päeva hiljem tuli aga välja, et ta tegelt ei hakka meile korterilepingut tegema, sest ta peab mingeid makse maksma ja kõik on üleüledse väga keeruline. Samuti juba teame, et koht kus me oktoobris elame, ka meile lepingut ei anna. Novembri kodu kohta ei oska veel öelda, sest seda kodu meil lihtsalt pole veel :D
25 september: Keijo läks täna oma esimest DJ tööd tegema, mina sain aga tööd salongis geellakkijana.
26 september: Keijo oleks täiskohaga DJ töö saanud, kui tal oleks sotsiaalkindlustusnumber. Mind oodatakse endiselt restosse tööle, kui mul on sotsiaalkindlustusnumber.
KOKKUVÕTTES: ei saa me praegu tööle minna, sest:
- meil pole sotsiaalkindlustusnumbrit.
- me ei saa seda ka teha, sest meil pole sissekirjutust.
- sissekirjutust ei saa me teha, sest meil pole korterilepingut.
- sissekirjutuse jaoks läheb vaja tööjuurest eellepingut või juba õiget töölepingut.
- eel -ja töölepinguid meile tööl ei tehta, sest meil pole sotsiaalkindlustusnumbrit.
- korterilepingut me ka ei saa, sest enamus korteriomanikud tahavad enne su töölepingut näha, et sa päriselt ka töötad siin ja sul sissetulek on. (või pead näiteks 4 kuu summa neile kohe ära maksma)
- me ei saa ka mustalt tööle minna, sest siis ei saa me töölepingut, mida me saaks näidata korteriomanikule kes meid elama võtaks.
Niimoodi meie päevad siin nokk kinni-saba lahti olukorras mööduvad ja kui mingi suur ime peaks saabuma ja keegi oma ülemises punktis järeleandmisi teeb, siis äkki õnnestub meil siin ka kunagi ametlikult töö ja kodu saada.
Ma teadsin, et Hispaanias töölesaamiseks peab sul olema N.I.E ehk Eestis on selleks midagi isikukoodi sarnast ja sotsiaalkindlustusnumber.
Mõtlesin siis, et Tenerifel küll mööda kõiki neid ametiasutusi käima ei viitsi hakata ja otsustasin kaval olla. Nimelt juba umbes juulis läksime Keijoga Tallinnas Liivalaia tänaval asuvasse Hispaania saatkonda. Sellel hetkel olime me seal ainsad kliendid. Täitsime mõlemad ühe avalduse, maksime riigilõivu ja juba umbes nädala pärast saabus meile e-maili peale allkirjastatud dokument meie uue N.I.E koodiga. Lihtne!
Olin midagi selle sotsiaalkindlustusnumbri kohta lugenud, aga sain aru et seda saab alles koha peal teha ja alles siis kui sul töökoht on ja siis sa läbi enda tööandja saad selle. Ei tundunud igaljuhul väga keeruline protsess.
17 september: Olin endale juba peaaegu kindla töökoha ühte mereäärsesse restorani saanud. Pühapäeval käisin töövestlusel, rääkisin juhatajaga ja ta ütles et läheksin esmaspäeval uuesti sinna et mingi suurema bossiga kokku saada ja siis saab juba graafikut ja kõike täpsemalt arutada. Kui nendega kokku sain, küsis juhataja esimese asjana et kas mul N.I.E ja sotsiaalkindlustusnumber on olemas. Esimese kohta vastasin jaatavalt, teise kohta seletasin ära, et selle saab ju töökoha kaudu. Juhataja siis imestas et kas ma pole tõesti kunagi Hispaanias töötanud ja kas mul tõesti ei olegi dokumendid korras- väga kurb. Ta rääkis et kunagi nad tegid küll enda töötajatele sotsiaalkindlustusnumbrit aga nüüd võtavad tööle ainult need inimesed kellel kõik paberid korras on. Ehk kui ma vajalikud dokumendid tehtud saan, on töö olemas.
18 september: Sõitsime bussiga Los Christianoses (meist mingi 4 km) asuvasse sotsiaalkindlustusametisse (oficina de la seguridad social). Võtsime oma ID kaardi ja N.I.E kaasa ja korra isegi lootsime, et äkki juba kohapeal saame selle numbri kätte. ( hea nali :D)
Seal öeldi meile et see paberi peal olev N.I.E ei kõlba mitte kuhugi ja kõigepealt peame minema hoopis kohalikku politseijaoskonda, kust mingisuguse green cardi saame. Kui see on olemas, tuleme tagasi ja saame oma sotsiaalkindlustusnumbri ka kätte.
Avastasime siis, et suurem kohalik politseijaoskond asub meie kodust umbes 500 m kaugusel. Niisiis sõitsime tagasi Playa de las Americasse ja läksime politseisse. Politseis anti meile kätte üks paber, kus tõmmati ring ümber mingile kuuele erinevale punktile, et mis kõikvõimalikud dokumendid me neile viima peame.
Tegime koopiad enda dokumentidest, täitsime mingi avalduse mis meile politseis anti, täitsime internetis mingi avalduse mille välja printisime ja korra juba olime enda üle päris uhked, et kui ruttu me kõik asjad tehtud saime! (veelparem nali :D)
19 september: Läksime hommikul uuesti politseisse. Seal öeldi meile, et miks me poolikute asjadega tuleme ja meil on ju kaks asja täiesti puudu veel. Nimelt peab meil ikkagi töökoha poolt mingi eelleping olema. Seletasin ära, et tööl öeldi mulle, et pean enne social numbri tegema ja siis saan lepingu. Politsei jaoks asjad ikkagi niipidi ei käi ja ütles et kui lepingut ei ole- ei saa ka dokumente.
Teine dokument mis meil puudu oli, oli sissekirjutus. Politsei poolt öeldi, et selle jaoks peame enda piirkonna linnavalitsusse minema. Arvasin algul et kuna elame meie piirkonna suurimas linnas, siis on see kindlasti kuskil väga lähedal aga oh ei! Meie piirkonna linnavalitsus asub meist kuskil 15 km kaugusel väikeses külakeses! Google maps näitas et busse sinna ei lähe, jala tundus asi liiga kaugel ja enamvähem ainuke võimalus oli auto rentida. Meie kahjuks rendikohad autot paariks tunniks ei rendi ja nii oligi peaaegu ainuke võimalus auto 32 euro eest üheks päevaks võtta. Õnneks öeldi meile ikkagi meie ööbimiskohast, et üks buss siiski läheb sinna ja niisiis läksimegi bussijaama. Bussi oodates ja mõlemad Keijoga enda google mapsi vaadates mõistsime, et talle anti politseis üks ametinimetuse nimi ja mulle ööbimiskohas teine. Keijo teadis et peame minema linnavalitsusse, mulle ööbimiskohas öeldi et külavalitsusse. Loogiliselt oleks siiski õige info see, mida meile politseis öeldi, aga kui me street viewd vaatasime, mõistsime et linnaosavalitsus asub kuskil keset mäge, mahajäetud eramaja hoovis. See-eest aga külavalitsus asub keset linna- uhkes majas. Street view majade järgi tundus jällegi loogiline sinna külavalitsusse minna. Otsustasime siiski politseid usaldada ja istusime bussi peale. Umbes pool tundi peale sõitu teatas bussijuht kindlal toonil et kui tahame sinna tänavale, peame raudselt siin bussipeatuses maha minema. Võtsime bussijuhi juttu kuulda ja mõne aja pärast sõitski buss meie selja tagant minema, meie kuskil keset maanteeäärt, mägede vahel, in the middle of nowhere seismas. Seal olles mõistsime, et see asutus on ikkagi meist umbes 5 km kaugusel mäe otsas ja tegelikult polnud me isegi 100% kindlad, kas see on õige asutus. Otsustasime siis lõpuks üle tee teisele poole bussipeatusesse minna, koju tagasi sõita ja järgmiseks päevaks rendiauto võtta.
20 september: Rentisime hommikul 32 euro eest terveks päevaks auto. Võtsime kõik enda arust vajalikud dokumendid kaasa ja sõitsime siis nö. sinna uhkemasse majja (mis ka ikkagi õigeks osutus) Meil kästi vajalikud dokumendid ametniku kätte anda, kuni saime teada et vaja läheb ka korteri üürilepingut. Kuna hetkel me elame hotellitaolises puhkusekorteris, siis muidugi mingit lepingut meil siin ei tehtud. Ametnikele sobis ka kirjalik kinnitus selle hotelli poolt et me elame seal kohas seal toas. Sõitsime siis uuesti koju tagasi, et hotelliga rääkida, kuid saime teada, et see kodu kus meie elame, kuulub eraisikule ja hotellilt me kinnitust ei saa. Meie kodu omanik aga on hetkel Eestis. Ta lubas meile mingi lepingu teha ja selle järgmiseks päevaks meile saata. Paar päeva hiljem tuli aga välja, et ta tegelt ei hakka meile korterilepingut tegema, sest ta peab mingeid makse maksma ja kõik on üleüledse väga keeruline. Samuti juba teame, et koht kus me oktoobris elame, ka meile lepingut ei anna. Novembri kodu kohta ei oska veel öelda, sest seda kodu meil lihtsalt pole veel :D
25 september: Keijo läks täna oma esimest DJ tööd tegema, mina sain aga tööd salongis geellakkijana.
26 september: Keijo oleks täiskohaga DJ töö saanud, kui tal oleks sotsiaalkindlustusnumber. Mind oodatakse endiselt restosse tööle, kui mul on sotsiaalkindlustusnumber.
KOKKUVÕTTES: ei saa me praegu tööle minna, sest:
- meil pole sotsiaalkindlustusnumbrit.
- me ei saa seda ka teha, sest meil pole sissekirjutust.
- sissekirjutust ei saa me teha, sest meil pole korterilepingut.
- sissekirjutuse jaoks läheb vaja tööjuurest eellepingut või juba õiget töölepingut.
- eel -ja töölepinguid meile tööl ei tehta, sest meil pole sotsiaalkindlustusnumbrit.
- korterilepingut me ka ei saa, sest enamus korteriomanikud tahavad enne su töölepingut näha, et sa päriselt ka töötad siin ja sul sissetulek on. (või pead näiteks 4 kuu summa neile kohe ära maksma)
- me ei saa ka mustalt tööle minna, sest siis ei saa me töölepingut, mida me saaks näidata korteriomanikule kes meid elama võtaks.
Niimoodi meie päevad siin nokk kinni-saba lahti olukorras mööduvad ja kui mingi suur ime peaks saabuma ja keegi oma ülemises punktis järeleandmisi teeb, siis äkki õnnestub meil siin ka kunagi ametlikult töö ja kodu saada.
Comments
Post a Comment