Just as easy as 1 2 3

Here is one of the moments that you love to hate me

And you hate you love me so

Because everything simple gets complicated

When we don’t talk no more

And I understand that you feel this way

And I’m sorry for my actions yesterday

But I can’t turn back the fucking time

And I can’t get it out of my mind.

I wish life was like A, B

Just as easy as 1, 2, 3!

A, B, just as easy as 1, 2, 3!

See laul oli tegelt Winterjamilt üks tränalugu, aga mulle hullult meeldisid selle loo sõnad ja rütm. 

Nii mõnus on see pikk nädalavahetus, et võiks kohe rohkem selliseid olla. 

Eile koristasin ma tuba ja mõtlesin, mis teha võiks. Kuna reede õhtul olin niikuinii kodune olnud, siis tahtsin laupäeval kindlalt teha midagi. Paraku oli nii, et pmst kõigil oli reedest pohmakas või olid niisama magamata, niiet keegi eriti midagi teha ei viitsinud.  Lõpuks hakkas mul nii igav juba, et panin kõik enda õpikud suurusjärjestusse, alustades suuremast ja peaaegu oleks küünelakke hakanud tähestikujärhekorda panema kuni õnneks tuli välja, et Kadri igavleb samamoodi kodus. Otsustasime siis et lähme vanalinna jalutama . Vanalinnas käisime erinevates nõidade ( eneseravi ja meditatiiv asjade) poes ja samuti sattusime ühte väikesesse ingliskeelsete raamatute poodi. Seal oli täiega armas see, et seda pidas üks inglismaa mees ja kui sisse läksime andis ta suurest kommikarbist maiustusi meile.  Peale poodideskäimist läksime aafrika restorani sööma. Seal oli feil see, et kuigi tellisin kana nuudlid toodi mulle hoopis kala nuudlid mereandidega. Tegelikult ma krevette ei söö, aga nuudlite sees olid need enamvähem normaalsed. Ainult nõme oli see, et hull kalamaitse oli nuudlitel, kanaga poleks seda probleemi olnud. Toitu ma tagasi saatma ei hakanud, sest need kalanuudlid nüüd nii hullud ka polnud ja mu kõht oli piisavalt tühi selleks et uut toitu oodata :D

Õhtul sain ma Sannuga kokku, keda ma ka mingi mega kaua näinud polnud ja siis chillisin temaga. 

Ma isegi ei tea, mis mul täna ja eile viga on olnud, aga millegipärast olen ma koguaeg täiega õnnelik. Võib-olla on asi selles, et kevad hakkab tulema, vb aga hoopis milleski muus:) Eile kui isa avastas, et  millalgi tekiilat ostnud olin, siis ta ütles ka naljaga emale, et " nüüd ma tean, miks karolin nii õnnelik on koguaeg, ta joob raudselt salaja tekiilat oma toas.. " :D
Ükspäev ma mõistsin, et elus peab ikka kõik pakkumised vastu võtma. Nimelt, eelmisel aastal nägin kuskil netis kuulutust, et otsitakse näitlejaid ühte eesti filmi. Täitsin siis oma andmed ära seal, aga ühendust minuga ei võetud. Olin siis veits pettunud, või pigem oli mul kahju, et ei saanud sinna. Siis millalgi tuli mulle meil, et neil on vaja selle sama filmi massivõteteks inimesi. Mõtlesin siis, et raudselt on see niikuinii mingi tavaline film mis tuntuks ei saa ja ei läinudki. Nüüd ma aga kahetsen seda. Sest praegu see sama film, nimega " vasaku jala reede " vallutab igal pool kinodes edetabelite esikohti. Ja veelenam oleks ma saanud ära tunda, mida kujutab endast filmis olemine ja filmivõtete tegemine. 
Niiet inimesed, öelge kõigile pakkumistele JAH! , sest kunagi ei tea, mida see endast kujutada võib. Kindel on aga see, et kogemuste võrra rikkamaks saab alati! 

Ahjaa, seoses uute pakkumistega tehti laupäeva hommikul mulle veel üks täiega hea pakkumine. Minna üks hommik tre raadiosse hommikuprogrammi külaliseks. See kes mulle seda pakkus, lubas enda teise kolleegiga rääkida ja siis mulle öelda, et täpselt millal sobiks. Vot see on küll asi, millele ei öelda ei saa. Saan vaadata kuidas nemad seal tööd teevad ja siis ise ka rääkida midagi. Ootan juba seda :)